...

Kõige valusam,aga on hetk millal saad teada,et sul pole kedagi kellele raskel ajal toetuda,sul pole kedagi keda kallistada ja kelle õlal nutta,sa ei saa ju kõike oma lähedastele(sugulastele ja teistele) rääkida,sest me kas ei usalda neid või teame et nad ei kuula meid ega tea mis tunne meil tegelikult on.Kui meil tuleb hetk millal oleme kaotanud rohkem kui suure varanduse-sõpruse ja meil pole kellegi õlal nutta,saame aru et oleme siin maailmas ihuüksi kurjuse,viha,raevu,valu ja palju muu sellisega.
Sel hetkel on hea kui meid toetab kasvõi võhivõõras kes saab aru meie tunnetest ja meie mõtetest...
vaadates sügavale enda sisse leiab iga inimene endast killukese õigsust,headust,kurbust ja õnne...Vaadata võime ka teiste sisse,kuid tavaliselt me ei näe mida nad tunnevad või arvavad,me võime neid väga solvata arvates et teame täpselt mida nad tunnevad,kuid ei me ei tea,me ütleme vahel äkkvihahoos asju mida me tõsiselt ei mõtle ,kuid mis teevad teisele väga valusasti haiget,ning kui hetk hiljem raadiost kuuled et su tuttava või tolle inimesega on juhtunud midagi,kahetsed sa seda südamest ,mida talle viimati ütlesid, vabandad ,kuid lähete riidu,isegi siis kui te olete peaaegu õed või vennad (sabranna või sõpradega.Hoiame,aitame ja kaitseme kõik teineteist,nii on kõigil parem ja kindlam et neil on üx õlg,kui on probleem, tule ja räägi,ma üritan aidata,kui üxi ei oska küsime teiste käest...Kõik kes seda loevad ja hakkavad mõtlema kas siin toodule või kellelgi mõni mure,tahab keegi midagi ilusat või koledat öelda ,palun kommentaarid ja postkast on avatud, luban et minust teie asjad edasi ei liigu...